Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis avatud näituse “Raamatukujundaja töötuba. Jüri Kaarma ja hilisnõukogude trükikunst” lahtiolekuaeg pikeneb 8. jaanuarini 2023.

“Graafiline disain ümbritseb meid tänapäeval igal pool ja igaüks on graafiline disainer. Pildistamine ja fotode töötlemine, fontide ja värvide valimine, kollaažimine, kujundamine ja printimine, mis enne digirevolutsiooni olid eksklusiivsed, nõudsid aega, erioskusi ja kollektiivset pingutust, on nüüd iseenesestmõistetavad protseduurid iga arvutikasutaja jaoks,“ ütleb näituse kuraator Maria Muuk. 

Ent veel mõnikümmend aastat tagasi võis lihtsaimgi kujundusvõte tähendada mitut tundi fotolaboris, mikroskoopilisi lõikamis-kleepimistöid, kõnesid ja kirju kirjastusse ja trükikotta, 300-kraadist sulametalli, arvukaid proovitõmmiseid ja metsikut materjalikulu. 

“Noored disainerid ega digitaalsete disainivahendite kasutajad seda lähiajalugu aga enam ei mäleta ja selle uurimise ega säilitamisega pole eriti palju tegeldud, iseäranis nõukogude kontekstis,” märgib Muuk. “Näitus astub esimesi samme selle pärandi taasavastamiseks, mõistmiseks ja ümbermõtestamiseks tänapäeva kontekstis, võimaldamaks paremini hinnata disainiajaloo saavutusi – või õigupoolest tajuda nendena ka kõige igapäevasemaid, ülimalt kollektiivse pingutuse tulemusena sündinud trükiseid ja kujundusi.”

Näituse autorid Maria Muuk, Anna Kaarma, Aadam Kaarma ja Eve Kask on väljapanekut luues aluseks võtnud Jüri Kaarma (1950–2011) Lasnamäe korterateljees säilinud haruldaselt põhjaliku protsessiarhiivi. Jüri Kaarma on saanud tuntuks näiteks ajakirja Vikerkaar, Loomingu Raamatukogu ning entsüklopeediate kujunduste autorina. Tema enesekindel hilismodernistlik tüpograafiline käekiri on alates 1974. aastast vorminud tuhandeid trükiseid. Nende kujundused sündisid hilisöistel ateljeesessioonidel, abiks kummiliim, skalpell ja fotosuurendusaparaat, mida Jüri kasutas tagurpidi kaamerana. Näitusel esiletõstetud eksponaadid selgitavad ilmekalt hilisnõukogude ajal disaineriametis kehtinud piiranguid ning nende raames sündivat leidlikkust.  

Ajal, mil paljud meie digivaimustuses küpsenud põlvkonnast otsivad kobamisi alternatiive automatiseeritud vahenditele ja standarditele, mõjub graafilise disaini tehnoloogilisse ajalukku sukeldumine nagu sõõm värsket õhku. Näitus viskab õhku küsimuse, milliste tulemusteni võiks viia ajalooliste disainitööriistadega katsetamine tänapäeval. Fotomenetlus- ja trükiprotsesside varem tajutud puudujääke hindavad ümber sekkumised kirjadisainerilt Aimur Takilt ning kirjastamisduolt Knock! Knock! Books. Näitust saadab põhjalik saalijuhis-kataloog, mille kujundus ühendab fotoladumise põhimõtted tänapäevaste digitehnoloogiatega.