Kai Lobjakas intervjuus ajakirjale Edasi: kriis paneb kodukeskkonda ümber hindama

10.1.2021

Näitus

Intevjuu ilmus ajakirjas Edasi 5.01.2021.

Disain ümbritseb meid nii argielu toimetustes kui ka kodus, kus tänavu oleme veetnud tavapärasest enam aega. Mida tähendas käesolev aasta disainivaldkonnale? Mis iseloomustab Eesti tänast disaini? Disaini ja tarbekunsti erinevustest, disainist ettevõtluses, jätkusuutlikkusest ja koroonapandeemia mõjust disainile tegi ETDMi juhi Kai Lobjakasega juttu Edasi kaasautor Iiris Viirpalu.

Küsiksin kohe muuseumi uue püsiekspositsiooni kohta. Oled nii muuseumi juhataja kui ka äsja avatud ekspositsiooni kuraator. Milline kontseptsioon või taust on näituse taga?

Taustal on disaini kogumine, millega muuseum on tegelenud viimased 20 aastat, ja selle aja jooksul on see alles teine püsiekspositsioon. Muuseumi seisukohast on see kõik küllalt värske. Veidi varem on praeguses ekspositsioonis demonstreeritu olnud integreeritud ka tarbekunsti juurde. Kolm aastat tagasi avasime tarbekunsti ekspositsiooni, nüüd disaini oma ja sellega tõmbame valdkondadele mõneti piiri vahele. Aga range piiri tõmbamine pole kindlasti eesmärk, sest disaini ja tarbekunsti saab vaadata eraldi, aga üleminekukohti või kattuvusi on palju.

Tarbekunsti nähti nõukogude aja alguses toetava valdkonnana, mille kaudu tagada tootele parem kunstiline kvaliteet. Meil on võimalus näidata muuseumi kogu, mida me ise peame suureks väärtuseks, hoolimata kogumise lühikesest perioodist Eesti kontekstis. Tegu on omamoodi kokkuvõttega sellest, mida on õnnestunud muuseumisse koguda, ja kogumine on sealjuures käinud suuresti tagantjärele. Näitus on üles ehitatud ajaliinile, oleme keskendunud kaasajale ja 20. sajandile.

Sõnaga “tarbekunst” ja nõukogude ajaga seostub minul tööstus. Tänapäeval tundub disain aga veidi elitaarse valdkonnana: kellelgi on disainmööbel või konkreetse disaineri kott. Kuidas neid erisusi selgitaksid?

Disaini tähendus ajas muutub. Mulle meeldib lähenemine, et tähenduskihte tekib olemasolevale juurde. See on huvitav tähelepanek, kuna muuseumi perspektiivist näeme tarbekunsti unikaalsena, mis oli pigem näitustel eksponeeritud ja erinevalt masstoodangust jõudis lõpuks muuseumisse. Nii tähistas see tollal omamoodi elitaarsust: seda ihaleti, aga kodudesse see ei jõudnudki. Need olid päriselt “eluta” asjad, mida ei saanud näitusesaalis katsudagi. Kodudes oleks nende saatus olnud teine.

Sõjajärgne idee tarbekunstist oli olla aluseks, mille kaudu saaks muuta argipäeva esteetilisemaks, rikkamaks ja mitmekesisemaks. Seda püüti nõukaaja algses loosunglikkuses – viia kunst rahvani  – teostada, aga see idee sellisel kujul paraku ei teostunud. Selle kõrvale tekkis tol perioodil aga tööstuskunst, mis on see, mida me kõik praegu tarbeesemetena tunneme ja disainina käsitleme.

Kõik need täppidega kuivainepurgid ja morsiklaasid?

Jaa! Kogu see materjal, mis meid kodus ja ka avalikus ruumis ümbritses. See oli muuseumi kogus pikka aega valge laik. Ka siinses kollektsioonis esindatud autorite loomingu teist poolt – tööstusesemeid – ei olnud. Heaks näiteks on Anu Soans, kes osa oma elust kujundas tegelikult tööstuslikult toodetud keraamikat. See kõik on nõukogude ja varasema vabariigi aja spetsiifika: saadi kunstniku diplom, aga reaalsuses lahustuti süsteemi, tööstuses muutus kunstnik enamasti anonüümseks. Minu jaoks ongi põnevaim osa sellest tööst leida üles taolisi kilde, panna kokku pilti, kes mida kuskil tegi. Me  koondame disainiajalugu, mis on meil olemas, aga millest teame vähe. Soovime panna autorid ja loomingu kokku viisil, et kohalik pärand oleks parimal kujul väärtustatud.

On tore näha, et täna väärtustatakse tarbekunsti ja disaini teistmoodi ja rohkem. Ühtpidi tuntakse ära asjad, mida ollakse näinud, aga saadakse teada muustki. Rääkimata Tarbeklaasi buumist laiemalt.

Loe edasi SIIT.