Intervjuu Tarmo Luisuga: ülevalgustamine teeb ruumid igavaks

8.10.2021

Näitus

Pärast seitse aastat kestnud pausi avas Tarmo Luisk Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näituse “Vähem on vähem”, mis sai tõuke meie vajadusest hankida pidevalt juurde uusi asju ja värskeid emotsioone. Üldisest veendumusest, et kui majandus ei kasva, on väga halvasti! Aga miks?

Intervjuus ajakirjale Moodne Kodu, räägib ta oma vaadetest disianile ja tarbimisele lähemalt.

Tarmo Luisk. Foto: Atko Januson.



Käisin hiljuti ühes valgustisalongis, mille omanik meeletu lambivaliku vahel ringi jalutades nentis, et kuna messe pole toimunud, siis polegi poolteist aastat midagi uut toimunud selles valdkonnas. Ja küsis ka ise retooriliselt, aga et kas tegelikult on siis midagi veel puudu?


Küsid õige küsimuse. Tegelikult muidugi ei peaks ühtegi lampi tegema, ei peagi ühtegi asja juurde tegema, kõik on juba olemas. Lisaks veel kasutatud lambid, saad juhtmed ja valgusallika ära vahetada ja töötavad hästi edasi, iseenesest on need ägedad ja kordumatud esemed.

Samas pole keegi kunagi kunstist rääkides maininud, et aga tegelikult on ju kõike piisavalt, ei ole ju puudust maalidest, skulptuuridest. Kas selline näituseformaat tähendab Sinu jaoks ka rohkem kunstiprojekti või on ikkagi oluline, et kõik need teosed hiljem toodeteks muutuksid?


Disainer muidugi ei peaks tegelema selliste asjadega nagu muuseuminäitused, aga mulle see formaat meeldib. Ja olen ikka tihedalt neid teinud, kaheksa personaalnäitust juba. Minu jaoks on näitus hea võimalus ennast kokku võtta, teha poolikud asjad lõpuni, saada tagasisidet ja muidugi ka tähelepanu.

Aga tegelikult ma ise mingit piiri ei tõmbagi. Ma olen jaburdusi näitustele päris palju teinud, aga mingil hetkel on need jaburdused muutunud toodeteks. Nagu näiteks see Mullinägu. Tegin selle Disainiöö projekti jaoks. Ka valgusti Stereo Head sai kõigepealt näituse jaoks tehtud. Nii et mul pigem ei ole mingit piiri. Mulle ei ole oluline, kui palju neid valgusteid lõpuks toodetakse, aga see on oluline, et ka näitusele tehtud valgusti oleks kasutatav. See on disaineri eetikaga nii tihedalt seotud – ma ei taha teha asju, millega mitte midagi teha pole.

Nii et vahel ikka küsin endalt midagi uut tegema hakates, et milleks.

Kuidas Eesti valgustidisain või üldse valgustidisain viimasel paaril kümnendil muutunud on?


Loomulikult on tehnoloogi pakuvatavad võimalused palju mõjutanud. Ma usun, et ega see hõõglampi meenutav lamp ei kao ka kuhugi, aga LEDiga annab palju rohkem mängida. LED allub tarkadele lahendustele, see on väga õhuke, mis annab ka üli põnevaid võimalusi

Ma tegelikult ei jälgi igapäevaselt, mis ümberringi selles vallas toimub. Aga messidel ikka muidugi käin ja vaatan ringi mis tuuled puhuvad. Hea on näha, kui keegi veel samas suunas mõtleb, see annab kinnitust mingitele oma ideedele.

Valgustitest räägitakse kõige pimedamal ajal. Samas on valgusreostus probleemiks muutunud. Mis suhe sul pimedusega on?


Valguse hulga vajadus ajas minu jaoks vähenenud. Ma pigem ostan endale lahjemaid valgusallikaid, kui vanasti oleks valinud. Tahan, et valgus ja ruum oleks dramaatilisemad. Tahaks pigem mingeid tsoone tekitada. Ülevalgustamine teeb ruumid igavaks. See on ka üks moodsa aja probleem.

Aga ma ei tegele ainult valgustitega, teglikult tahaks järgmiseks jalgratta teha. Ma olen sellga päris kaugel. Ja kui on hea idee, siis miks ka mitte! Võib vahelduseks jalgratast leiutada küll!

Uute asjade ihalus on nii tootjal kui tarbijal. Aga ega tõesti keegi tegelikult vist ei tea, miks majandus kogu aeg kasvama peab.


Eks sellest kõigest hakkas tekkima ka selle näituse kontseptsioon. Disainerina olen ma selle maailma keskel. Teatav industriaalsus, arusaadavus, ilu läbi funktsionaalsuse. Rohkem pole ehk vaja, vähem ongi vähem.

Ma ei suuda tõsiselt võtta neid vähem-on-rohkem-jutte. Vähem on ju vähem. Valge ei ole uus must, must on must.