Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis jõuavad 11. märtsil väljapanekule tekstiilikunstnik Ellen Parro arhiivimaterjalid.

Muuseumid tegelevad kogude täiendamisega mitmel moel. Vahel on huvi keskmes teema, millest plaanitakse näitust. Siis suunatakse teravik huvipakkuvale materjalile ja otsitakse esemeid, mida veel kogudes ei ole. Vahel jääb silma midagi, millest omanik ei ole valmis loobuma, siis lepitakse kokku, et kui saabub õige aeg, pakub omanik seda esmalt muuseumile. Seni laenatakse. Vahel juhtub, et muuseumile pakutakse midagi täiesti ootamatut. Mõnikord jääb kohale jõudnud materjal ootama oma aega, vahel on põhjust kaasata uus materjal peagi valmivasse projekti, näitusele või raamatusse. Mõnikord on tahtmine seda võimalikult kiiresti võimalikult paljudega jagada.

“Arhiiv” on sari, mille kaudu tutvustame muuseumi jõudnud arhiivimaterjale, et näidata, kuidas need aitavad meil mitmekesistada ja kasvatada teadmisi Eesti tarbekunsti- ja disainipärandist. 

Ellen Parro (1927–1985) oli Eesti tekstiilidisainer. Ta töötas paarkümmend aastat Sindi 1. detsembri nimelises tekstiilivabrikus tööstuskunstnikuna. Ajastule omaselt sai tema rolliks olla anonüümne osa suure tööstuse masinavärgist. Ehkki tema töö oli kujundada trükikangaid, mille mustrid on tuttavad mitmele põlvkonnale, jäi ta kujundajana tundmatuks. Muuseumisse jõudnud arhiivimaterjalide kaudu avaneb selgelt varase Nõukogude aja tööstuskunstniku töö ja elu iseloom, rutiin ning võimalused. 

Ellen Parro õppis 1943. aastal Tallinna I Naiskutsekooli kudumise klassis, jätkas õpinguid Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis ja lõpetas 1947 dekoratiivkudumise erialal, saades tehnik-tehnoloogi kvalifikatsiooni. Perioodil 1947–1953 õppis ta Riiklikus Kunstiinstituudis kunstilise tekstiili erialal. Peale lõpetamist asus Parro kunstnikuna tööle Sindi vabrikus. See jäi tema ainsaks töökohaks 1982. aastani, vaid ametinimetused muutusid ajas veidi. Lisaks vabrikutööle valmistas ta toodangut, näiteks rahvariidevöösid ja sukapaelu, ka rahvakunstimeistrite koondisele Uku. 

Ellen Parro suunamine Sindi vabrikusse oli tööstuskunstnike ettevõtetesse kaasamise kõrgaja algus. Tema tööks kujunes trükikangaste kavandamine, aastani 1964 on säilinud üle saja eriilmelise näidise stiliseeritud lillornamendist abstraktsete geomeetriliste lahendusteni.

Tööstuses tegutsemise võrdlemisi rutiinsele ja väsitavale iseloomule pakkusid vaheldust koolitused, mis avasid ka erialaseid perspektiive vabriku süsteemis. Nii läbis Ellen Parro 1963. aastal ENSV Rahvamajanduse Nõukogu juures kvalifikatsiooni tõstmise kursused, 1973. aastal ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi Õppekombinaadis dessinaatorite kursused. Kui 1953. aastal asus Parro vabrikusse tööle kunstnikuna, siis 1961. aastal omistati talle selle eriala III ja 1963. aastal II kategooria tase. 1965. aastal, kui trükikangaste tootmine viidi üle Kreenholmi Manufaktuuri koosseisu, sai Parrost villaste üleriiete kujundaja kunsti-eksperimentaalateljee koosseisus. 1968. aastal jätkas ta samas dessinaatorina, kelle ülesandeks oli kujundada näiteks kanga reljeefsust ning teha kudumiseks vajalikud arvutused. 1979. aastal sai temast laiatarbetsehhi kuduja. 1982. aastal Ellen Parro pensioneerus, olles töötanud vabrikus pea 30 aastat.

Ellen Parro poolt hoolikalt säilitatud materjalid kinkisid muuseumile tema lähedased 2025. aastal. Materjalide hulgas on mitmeid isiklikke dokumente, sealhulgas paarist loomingulise komandeeringuna tehtud reisist, ning fotosid. Disainiajaloo seisukohalt on põnevaim osa terviklik kogu tema poolt kavandatud ja Sindis toodetud trükikanganäidiseid aastatest 1954–1964.

Täname väga Ellen Parro lähedasi annetuse eest.

Näituse meeskond: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner, Sandra Sirp