„Neandertallase ilukabinet“ on Madlen Hirtentreu ja Darja Popolitova loodud installatsioon, mis käsitleb iluprotseduuride muutumist tarbitavaks kiirkaubaks ning paljastab, kuidas enesehoolena reklaamitud tegevused võivad varjata kehalise kontrolli ja allutamise mehhanisme.

Hirtentreu ja Popolitova installatsioon on kui esteetiline laboratoorium, mille ajaline päritolu jääb määramatuks. Pool pühamu, pool kliinik, kus omavahel põimuvad meditsiinilised ja kosmeetilised esemed nagu LED-maskid, süstlad, nina salendav klamber, vahtkummist varbaeraldajad, aga ka loomse päritoluga objektid ning materjalid nagu hõbe, süsi, ja kivi, mille abil justkui proovitakse leiutada järjekordset veel absurdsemat iluprotseduuri, mis tagaks kehale igavese nooruse. Kasutatud materjalide kaudu tõstavad kunstnikud esile ilu ja nooruse saavutamiseks rakendatavad invasiivsed võtted ning standardid, mida on peaaegu võimatu järgida.

„Neandertallase ilukabinet“ asetab kõrvuti tehnoloogilise ja loodusliku, iidse ja kaasaegse, küsides, millistel tingimustel kuuluvus tänases ühiskonnas võimalikuks saab. Neoliberaalses ilukultuuris kujuneb kuulumine mitte jagatud kogemuse, vaid kohandatud kehanormi kaudu. Kui enese eest hoolitsemist esitatakse isikliku vabadusena, siis tegelikkuses toimub see üha kitsenevas esteetilises raamistikus, kus keha ja meel peavad pidevalt kohanduma väliste juhiste järgi.

Madlen Hirtentreu (1993) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle looming hõlmab skulptuuri ja kohaspetsiifilisi installatsioone. Tal on omandanud bakalaureusekraadi Milano Disainiinstituudis (Istituto Europeo di Design’is) visuaalse kommunikatsiooni erialal ning magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias skulptuuris ja installatsioonikunstis. Hetkel täiendab end ehte- ja sepakunsti alal. Hirtentreu loomingu jõukeskmeks on mälestused, ajalugu ja materiaalsuse uurimine, mille abil ta hajutab piire arheoloogia, spekulatiivse fiktsiooni ja tööstusesteetika vahel. Need skulptuurid ja installatsioonid võivad kujutada nii ajaloolisi väljakaevamisi kui ka tulevikunägemusi. Tema tööd viitavad sageli puudumisele või kadumaläinule. Teostes kohtab tihti kummituslikke, hübriidseid ja fragmentaarseid kehi või mahajäetud struktuure, mis loovad puuduoleku tunde. Hirtentreu vaatab ajalugu kui pidevas tõlgendamises olevat protsessi. Ta käsitleb objekte ja materjale kui tundmatu tuleviku fossiile.

Darja Popolitova (1989) on kaasaegne ehtekunstnik ning Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja õppejõud. Ta on sündinud 1989. aastal Sillamäel, kuid elab ja töötab Tallinnas. Tema looming vaatleb kaasaegset elu teatava irooniaga, mis on inspireerinud teda ühendama (digi)käsitöö, videoperformance’i ja fiktsiooni. Popolitova käsitleb ehete taktiilset ja sümboolset külge kunstiliste ideede kontseptualiseerimise vahendi ja väljendusviisina. Popolitovat on tunnustatud mitmete auhindade ja stipendiumidega, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2020), EKA teaduspublikatsiooni preemia (2020), Adamson-Ericu stipendiumi (2018) ning kunstnikupalgaga (2022). Ta on oma teoseid eksponeerinud Smack Mellon galeriis New Yorgis (2022), Arnhemi muuseumis Hollandis (2020) ja New Yorgi Kunsti- ja Disainimuuseumis (2019).

Lilian Hiob-Küttis (1991) on kuraator, kirjutaja ja kunstiagent, Hoib galerii asutaja ja endine Temnikova & Kasela galerii juhataja. Hiob-Küttis on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri eriala magistriõppe. Ta on külalislektor Eesti Kunstiakadeemia kuraatorisuuna üliõpilastele ja õpetab EKA avatud akadeemias. Ta on kuraatorina koostööd teinud suurettevõtetega nagu Sunly ja Synlab. Viimaste kureeritud näituste hulka kuuluvad „Vana Veenus“ Punctum galeriis, „Võileivad suve ja tuulega“ Telliskivi Rohelises saalis, „Exobiota“ Kogo galeriis Tartus, „Shifting Sand“ Asni galeriis Riias, „Breaking up of Ice on a River“ Margot Sameli galeriis New Yorgis.