Helge Pihelga

Helge Pihelga lõpetas 1951. aastal riiklikus kunstiinstituudis metallehistöö eriala. Pärast kooli lõpetamist alustas ta tööd Kunstitoodete Kombinaadi metallehistööde ateljees ja 1959. aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna. Näitustel on esinenud alates 1951. aastast, viimane isikunäitus toimus 2003. aastal Kristjan Raua majamuuseumis.

Helge Pihelga on tegelenud nii ehete kui ehis- ja tarbevormide loomisega. 1950. aastatel kujundas Pihelga nii etnograafilisest pärandist lähtuvaid sõlgesid kui ka pidulikke ning igapäevaseks kandmiseks mõeldud ehtekomplekte. Ta kasutas nende teostuses hõbefiligraantehnikat, millele oli lisatud poolvääriskive (granaat, türkiis, korall, pärlid). Sõlgi kujundades muutis Pihelga need kohati ažuurseteks kaasaegseteks rinnanõelteks.

Klaas (klaasitükid hõbedas) ilmus Pihelga loomingusse 1960., looduslik kivi 1962. aastal. Helge Pihelga oli Adamson-Ericu kõrval esimesi, kes võttis eesti ehtekunstis kasutusele loodusliku kivi. Ehteloomingule lisaks alustas ta 1960. aastatel metallvormide ja –plaatide loomisega. Ornamendi seal on nii geomeetrilisi elemente kui ka motiive loodusest.

Helge Pihelga isa oli Kristjan Raud ning ta osales aktiivselt tema majamuuseumi loomises, mis tegutses 1984. aastast kunstimuuseumi filiaalina, mis suleti 2008. aastal. 2004. aastal pälvis Pihelga Kristjan Raua preemia. Tema ehteid kuulud ETDMi kogusse ligi sada, tema töid kuulub ka Eesti Ajaloomuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ning Tallinna Linnamuuseumi kogudesse.