Avatud K-P 11.00-18.00 / Lai 17, 10133 Tallinn

Pressiteadete arhiivUudiskirjade arhiiv

Pressiteadete arhiiv

PRESSITEADE 03.02.2011
 
KÄPIKUD JA SÕRMIKUD
17.02.-22.05.2011


Kinnastel on olnud tähtis koht eesti rahva kommetes ja uskumustes. Elades külma kliimaga alal, on ühe osana käsitöös suurt rolli mänginud keha soojas hoidvad tarberõivad, sh. ka kindad. Olles samal ajal nii praktilised kui kandjat kaunistavad, kirjati need meile omasel viisil, kandes endas nii kaitsvat kui õnne toovat tähendust.
Olles ajaloo vältel talletanud loomingusse oma nägemusi elu põhiväärtustest, mis aitavad elu hoida ja edasi viia, väljendus kootud kinnastes suur kujundusliku külje mitmekesisus, maitsekus, fantaasiarikkus ning paikkondlikud iluideaalid.
Arusaamade edasiandmiseks kasutati erinevaid märke, värve, materjale inimese kaitsmiseks ebasobiva eest. Eesti vanades kindamustrites on ülekaalus olnud geomeetriline ornament – kolmnurk, rist, sõõr – kuuludes vaieldamatult meie rahvakunstis esikeskaegsete sümbolite hulka. Need esialgselt paganlikud sümbolid võttis üle ristiusk, esitades neid kristlikena. Keskajal tulid nende sümbolite kõrval kasutusele veel idamaise päritoluga dekoratiivsed õnnemärgid nagu kaksikrist ning kaheksakand. Aegade jooksul on need laialt levinud kunagised tähenduslikud märkmotiivid taandatud ornamendi dekoratiivseteks motiivideks.

 

Enamik meist soojendab kinnastega käsi pea kaheksa kuud aastas. Need sooja andvad esemed on meil alati olnud pigem suured kui väikesed, paksud ja tihedad. Väidetavalt on Eestimaal tehtud kinnastele kõige iseloomulikum nende silmatorkav ilu, mis kinda tarbeeseme staatusest kõrgemale tõstab. Peale puhtpraktilise otstarbe on kindaid kantud ka lihtsalt kostüümilisandina, aktsendi loojana.

 

On laiemalt teada, et suurim rahvakunsti kogu, mis sisaldab muuhulgas arvukalt kindad, asub Eesti Rahva Muuseumis. Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi tekstiilikogusse kuuluvate kinnaste seotus rahvakunstiga on samuti ilmne, kuid antud esemed jäävad enamasti perioodi, mil silmuskoeesemed kerkisid esile just oma moodsuse tõttu. Seega ei ole eksponeeritud kindad lihtsalt kui üks rahvakunstinäide, vaid ajastu moenõuetele vastavad ning neid esitlevad esemed. Kindad olid ja on moe nägu. Nii kõlas ka Tallinna Moemaja ajakirja Siluett 1968. aasta talvises numbris hüüdlause: „rahvakunst on moodi läinud“.

 

Ajavahemikul 1950.–1955. tõusid eesti tekstiilikunstis esiplaanile just need harud, milles rahvakunstitraditsioonid jätkusid kõige orgaanilisemalt – kattevaibad, linikud. Omaette valdkonna, eesti rahvusliku tekstiilipärandi ühe rikkalikuma ja huvitavama osa, kujundasid silmuskoeesemed. Tollal kujundanud kunstnikud olid just viiekümnendatel instituudi lõpetanud noored – Hilja Kulles

(1921), Saima Loik (1922), Lea Walter (1926) jt. Professionaalne meisterlikkus ja motiivistiku ning kompositsiooniliste võtete rohkus kajastusid nii üksikesemetes – pluusides, kampsunites, kinnastes, mütsides – kui ka talispordikomplektides. Kujunduslikult kujunes iseloomulikuks lõike ning dekoori omavaheline kooskõla.
1950. aastate teisel poolel moekurss muutus – peamiseks kujunesid ühevärvilised esemed. Ka nüüd jätkus hea koloriiditunne, mis põhines eesti rahvusliku silmuskoe traditsioonide tundmisel.

 

Oluliseks silmuskoeesemete esilekerkimise teguriks saab lugeda moekunstniku hariduse saanud meistrite tegevust. Teadupärast moodustasid Riiklikus Tarbekunsti Instituudis algselt tekstiili- ning moeeriala ühe üksuse, seetõttu võib leida ka peamiselt tekstiilikunstnikena tuntud ning tegutsenud kunstnike loomingust rõivakujundust. Nii kavandas hulgaliselt silmuskoeesemeid Lea Walter. Üheks juhtivaks kavandajaks kujunes aga vaieldamatult Hilja Kulles, kes lõpetas instituudi 1950. aastal. Vastavalt ajastule omasele rikkalikkuse taotlusele püüdis ta oma rõivaloomingus dekoori kaudu luua ühtlaselt kirjut pinda. Püüe sobitada rahvakunstitraditsioone valitseva moesuunaga viis üleni kirjatud esemete domineerimisele. Samas võtmes töötasid ka Selma Remme (1926), Hilda Kruusi (1926–2003), Saima Loik. Ka tarbekunstnik Elgi Reemetsa (1910–1987) sõrm- ja labakinnastes leidis otseselt kasutust eesti rahvakunst.

 

Moe järgija ning levitajana laiema publikuni mängis olulist rolli tolleaegne perioodika – ajakirjad Nõukogude Naine, Siluett, Kunst ja Kodu, Käsitööalbum – kus ilmusid silmuskoeesemeid ning nende mustreid tutvustavad artiklid ning tööjuhendid, looduna juba mainimist leidnud ning teistegi kunstnike poolt.
Samuti levis kindakujundus läbi Kunstitoodete Kombinaadi (1947) tekstiiliateljee ja rahvakunstimeistrite koondise „Uku“ (1966) toodangu.

 

Näitus esitleb H. Kullese, S. Remme, H. Kruusi, K, Halliku , S. Loigu, L. Walteri, I. Nurmoja (1924), E. Reemetsa kindaloomingut. Taustmaterjalina on väljas ka kinnaste moodsust rõhutanud ajakirjad.

Käpikutele ning sõrmikutele sekundeerib Ene Parsi (1952) monumentaalne „Mulgi sõrmik“ (1982), esindades ja iseloomustades 1980. aastatel rahvustunde tugevnemisega eesti kaasaegses kunstis ilmnenud tendentsi, mil teosed põhinesid rahvuslikel motiividel ning seitsmekümnendatest alates tarbekunstis, sh. tekstiilikunstis tugevnenud püüdlust monumentaalsusele.


 

Lisainfo:

Helen Adamson

helen@etdm.ee



« Tagasi