Avatud K-P 11.00-18.00 / Lai 17, 10133 Tallinn

Näitused 2017Eesti disaini püsiekspositsioonProjekt Ceramics and Its DimensionsVäljaspool muuseumiNäitusetaotlusPakkumisedNäitusetaotlusSaalide plaanidNäituste arhiiv

Näitused 2009

 

14.11.2009-21.02.2010 „Know How”. Tallinna 5. Rakenduskunsti Triennaal
Tallinna 5. rakenduskunsti triennaali teema KNOW HOW on üleskutse hüljata kunstniku-, disaineri- ja tootjakeskne lähenemine, jagada professionaalset oskusteavet ning pakkuda eseme valmistamise võimalust näitusekülastajale.
Kunstnikel palutakse näitusele esitada (näidis)teos ning selle valmistamisõpetus – eksponeeritakse mõlemad. Tegemist ei ole pelgalt kirjeldusega töö valmimisest, vaid manuaal on juhend näitusekülastajale, kuidas eset (taas)luua. Kasutada võib nii teksti- kui fotomaterjali, vabakäe- ning arvutijooniseid, šabloone jms. Näitusega kaasneb veebileht, kust saab manuaale alla laadida, ning kataloog, mis sisaldab nii näidistöid kui nende valmistamisjuhendeid.
KNOW HOW on avaldus, et hea disain seisab heal mõttel. Nii peab säilima töö kvaliteet ka siis, kui idee ja teostus teineteisest lahutada. Passiivsest näitusekülastajast saab KNOW HOW abiga osaline disainiprotsessis.

Lisateave:

www.trtr.ee

 

05.09.-11.10.2009. Austria disain. Innovatsioon ja tehnoloogia

Designaustria poolt kureeritud näitus „Austria disain. Innovatsioon ja tehnoloogia” pakub suurepärase ülevaate Austria kaasaegsest tootedisainist. Väljapanek tutvustab Austria kõige kaalukamal ja olulisimal disainikonkursil - Adolf Loos’i Disainipreemia auhinnatud töid, samuti mitmeid uuenduslikke disainilahendusi iseloomustamaks kohaliku disaini väljapaistvat tegevust. Ekspositsioon hõlmab endas alates elegantsetest veeklaasidest ja päikesepaneeliga tänavavalgustist uudse ühendussüsteemiga toolide ja mootorrattani. Näitus tutvustab ligikaudu 50 disaineri tööd. Näitust toetavad Austria Suursaatkond Tallinnas, Go International, Bmukk

 

05.09.-11.10.2009. "Uluk on inimese sõber". Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor)

Ruumilabor on täiesti omanäoline duo, sisearhitektuuri ja esemedisainiga tegelev kooslus, mille taga on kaks noort disainerit – Andres Labi ja Janno Roos. Nende eripära seisneb selles, et nad lähenevad oma objektidele enamasti läbi mingi ootamatu või koomilise vinkli, tuues tõsisesse ettevõtmisse meeldivalt lõdvestava aspekti. Nad mängivad lihtsate vahenditega – rakendavad olemasolevat tihti uudsel ja ootamatul moel, olles meistrid mugandama mängleva kergusega nii mööbliklassikat ja muud traditsioonilist kui ka argiesemeid- ja keskkondi uuteks funktsionaalseteks objektideks ja situatsioonideks. Oma vabameelse suhtumise tõttu sisekujundusse on nende käekiri ka suhteliselt hõlpsalt äratuntav.
Koos töötades on nende tegevuse ampluaa ja valminud objektide rida võrdlemisi lai.
Valdavalt on fookuses olnud sisearhitektuursed lahendused, ulatudes kodudest avalike interjöörideni, mille nimekiri on kujunenud aukartustäratavalt pikaks.

Käesoleval näitusel on eksponeeritud lõik Ruumilabori esemeloomingust. Nad pälvisid esemetegrupi „Ulukid” eest 2008. aasta Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia. „Ulukid” on sõltumatu nagidekogum – variatsioonid metsiku looduse teemal, mis sündis kantuna soovist anda metsast leitud sarvepaaridele uus elu. Taaselustatud trofeedena on neist saanud oma lugu jutustavad igati toimivad esemed. Igal sarvepaaril on all sportliku alatooniga jalused, vihjates üsna otseselt soome kelgule, suuskadele, rullikutele, rattale jne. Interjöörides sarvilisi objekte veel kasutatud ei ole.

Arvestades Ruumilabori kogemust ka näituste kujundamisel, saab lubada suurepärast lavastust teadaolevalt hinnatud teemal.


04.07.-31.08.2009. "Ulatus". Ede Kurreli juhendatud töid

"Ulatus" on väljapanek Ede Kurreli juhendatud Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala Üliõpilastööde Fondi kuuluvatest lõputöödest. Eksponeeritud on kuue kunstniku tööd: Lilian Linnaksi tualettlaua garnituur, Vaida Suitsu likööri- ja Haivi Raadiku kohviserviis, Igor Balašovi ehted pruutpaarile ning Aino Toppi ja Helbe Meri ehted hõbeda ja kullaga. See on ulatus õpetajalt õpilasele, ulatus üle aegade, soov ulatuda tabamatuni.

Näituse on koostanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakond.

 

20.06.-30.08. Klassikud. EVI MARDNA

2009. aasta jaanuari alguses oma 80. juubelit tähistava kauaaegse Kunstiakadeemia keraamikaõppejõu Evi Mardna loomingul on olnud eesti keraamikas kanda kaalukas roll.
Kogu pika loometee jooksul on ta oma tähelepanu keskendanud figuraalplastikale.
Evi Mardna humoorikad, kohati groteskigi kalduvad keraamilised skulptuurid omandasid erilise vaheduse ja üldistusjõu just laulva revolutsiooni päevil. Vaimukalt tabavad tööpealkirjad lisasid taiestele omakorda vürtsi ning naer läbi pisarate võimaldas olnust tigeduseta distantseeruda. Nii tugeva sotsiaalse närviga teist eesti keraamikut annab tõesti otsida. 1990. aastate rändnäitused päädisid esindusliku väljapanekuga „Kõigi maade proletaarlased, põgenege” Okupatsioonide Muuseumis 2004.aastal.
Väga tähtis on Evi Mardna loomingus olnud ka Oskar Lutsu „Kevade” temaatika. See on saatnud autorit alates diplomitööst 1954.aastal (muide, samal aastal, pretsedenditult ruttu, sai noorest kunstnikust ka Eesti NSV Kunstnike Liidu liige) kuni 2000.aastani, kui Palamuse koolimuuseumis võis vaadata tema Tootsi-ainelisi töid kirjatud „punslieli” pudelitest jeekimiteni. Seegi väljapanek tipnes üleeestimaalise rändnäituste vooruga.

Evi Mardna näol on meil tegemist ka andeka tarbevormi viljelejaga (kuigi skulptorlike harrastuste kõrvalt pole tal selleks kahjuks palju aega jagunud). Sellest annab tunnistust tema suisa krestomaatiliseks kujunenud nn sinivalge 1978. aastast pärinev serviisikomplekt puidust taignarulli ja -kausikaantega.

Evi Mardna on võimekas kunstnik, kelle savist modelleeritud figuraalse keraamika puhul kõlbaks pigem kasutada sõna skulptuur.

 

30.05.-30.08. "Liblikapüüdja Ede Kurrel"

Vaid vähestele kunstnikele saab osaks eesõigus luua traditsioone, üheks selliseks oli Ede Kurrel (1909-1991). Läbi tema loomingu, olgu tegu siis valge filigraani või tundlikult interpreteeritud loodusvormidega, võime me vaadata kogu eesti ehtekunsti arengut mitmel aastakümnel. Ede Kurrel kuulub eesti ehtekunstnike esimesse põlvkonda, õigupoolest oli ta meie esimene professionaalne ehtekunstnik-juveliir, kes kunstihariduse omandas Eestis. Tema karjäär algas 1930. aastatel, juba siis kujunes tal välja graatsiline ja elegantne laad, mis leidis tunnustust ka välismaal. 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel pälvis Ede Kurrel filigraanehete eest väikese hõbemedali. Almandiinspinellid, opaalid, topaasid, ametüstid, safiirid – vist ei olegi kalliskivi, mida kunstnik ei tundnud või ei hinnanud, isegi lihtsad põllukivid olid tema jaoks väärikas materjal. Ede Kurreli tähtteoseks võib pidada kaelaehet „Mustad liblikad” (1977), vaba käega tehtud peen juveliiritöö kuulub kindlalt eesti ehtekunsti kullafondi. Ede Kurreli ehted ei ole moodsad ega vanamoodsad, need on hindamatud ja aegumatud.
Ede Kurreli ehisnõud on oma miniatuursuse ja hapruse poolest väga lähedased tema ehetele. Aastatega omandas kunstniku ehisnõude dekoor – liblikad, linnud, lilled – järjest suurema emotsionaalse ja maalilise rikkuse, ka tehniliselt on need väga mitmepalgelised.
 

30.05.-28.06. „Nädalad kui päevad”. Gerhard Ribka
„Nädalad kui päevad” on väike näitus, mis koosneb figuraalsetest klaas-skulptuuridest ja joonistustest.
„Nädalad kui päevad” on muinasjutulik lugu, mille peategelane satub eraldatud aeda - locus amoenus, kus ajal ei ole mõõdet. Ühel hommikul leiab ta rohul lebamas alasti naise, kes on inimeseks muutunud lind kuna ta kaotas oma suled.
Gerhard Ribka on õppinud klaasikunsti Royal College of Art’is, Londonis, elab ja töötab Saksamaal. Ta on õppejõud State College for Glass and Jewelry’s Neugablonz’is.

 

29.01.-07.06. (23.03.-01.04. ja 18.05.-29.05. suletud) „Lilleflirt”
„Lilleflirt” annab meeleoluka ülevaate lillemotiivide esinemisest eesti tarbekunstis. Läbi aegade on lilli kasutatud kaunistusena, sümbolitena ja kunstnikele inspiratsiooniallikana. Lilledele on omistatud mitmeid tähendusi ja läbi nende võib nii mõndagi öelda.
Eksponeeritud esemed pärinevad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust ning kunstnike erakollektsioonidest, on esindatud nii lillornament kui vorm, möödunud sajandi keskpaigast kuni tänapäevani välja.

 

02.04.-17.05. „Relikviaar”. Eesti Nahakunstnike Liidu näitus
Reliikvia - Kristuse või pühakute kehaliikmete, nende riiete või nendele kuulunud esemete oletatavad säilmed, mida hoitakse kirikuis ja kloostrites ja millele omistatakse imettegevat jõudu
Relikviaar - väärismetallist või väärispuidust valmistatud ja kunstipäraselt töödeldud reliikvia hoiunõu. Relikviaar võib olla kasti- , risti-, majakese-, jne kujuline või omab selle säilitatava pühaku kehaosa (käsi, pea, jne) vormi.
Nimetatud märksõnadest lähtudes uurivad (naha)kunstnikud, mida kaasaegses maailmas pühaks peetakse ja kuidas neid asju hoitakse, kaitstakse ning ajas edasi kantakse.
Relikviaar kui pühade esemete hoidmise koht ei pea tingimata tähendama konkreetset eset, kus armast ja olulist säilitatakse. Pühad võivad olla ka mõtted ja teod, mis on vormunud aja jooksul omaette väärtuseks, moodustades relikviaari, kus inimene säilitab oma mina maailma karmide pilkude eest. Relikviaariks võib olla ka materjalisse talletatud mõttetera või -tarkus, mis elus õige tee juhatab. Relikviaar võib olla ruum eneses. Või ruum looduses. Või mõistuse, inimkäte ja –meeltega piiritletud territoorium…

 

24.01.-22.03. „Surfavad kalad”. Vesa Varrela

Vesa Varrela on rahvusvaheliselt tunnustatud soome kunstnik, ta on tuntud kui kogemustega disainer, näituste kujundaja ja koostaja. Rohkem kui 20 aasta jooksul on ta osalenud enam kui 90-l rahvusvahelisel näitusel, lisaks 19 isikunäitust millest 6 on toimunud välismaal.
Vesa Varrela on tuntud suuremõõtmeliste klaasobjektide ja -installatsioonide poolest. Ta kombineerib klaasi erinevate materjalidega, n. puu, kivi, metall, isegi asfalt.
Värvid, valgus, varjud ja peegeldused on klaasi omadused, mis on Vesa Varrelat inspireerinud juba õpinguaegadest.

 

24.10.2008-11.01.2009 „Klassikud. LILIAN LINNAKS”
Täna tunneme Lilian Linnaksit eelkõige ehte- ja metallikunstnikuna, ent tema karjäär sai 1960. aastal alguse hoopis lambidisainerina tehases „Estoplast”. Tehase kombele kopeerida välismaa tootenäidiseid tegi Lilian Linnaks kiiresti lõpu ja õige pea hakatigi tootma noore kunstniku kavandatud moodsaid valgeid valgusteid, mis oma erinevate vormide kombineerimisvõimalustega sobitusid suurepäraselt kõige erinevamatesse interjööridesse kodudest kohvikuteni. Samasugust sobitavuse teemat on kunstnik kasutanud mõnikord ka ehte puhul, nagu näiteks kaksikehted omavahel sobivatest ripatsitest keti otsas, mida passib kanda koos või eraldi. Lilian Linnaks kasutab väga erinevaid materjale ja tehnikaid talle ainuomasel viisil, tema looming on kindlalt äratuntav. Lilian Linnaksi ehted on tehtud hõbedast, vahetevahel ka kullatud hõbedast, poolvääriskivi tonaalsus haakub ehte vormiga ja see varieerub punasest pruunini või on hoopis suitsuselt kumav hallikaspruun. Märkimisväärne osa Lilian Linnaksi loomingus on vormidel ja seinaplaatidel, siin on tema meelismaterjaliks alumiinium, sest just alumiiniumi kasutamise võimalustest dekoratiivkunstis kaitses Lilian Linnaks 1967. aastal väitekirja. Alumiiniumi pinda oskab kunstnik suurepäraselt toneerida või emailida. Lilian Linnaks on nüüd juba EKA emeriitprofessor, olles enne seda kolmkümmend aastat õpetanud tulevasi kunstnikke. Tema õpilaste seas on lisaks eestlastele ka lätlasi ja leedulasi. Näitustel esines ta esmakordselt 1957. aastal, tema teosed on rännanud igal pool maailmas Euroopast Hiinani. Lilian Linnaksi eelmine isiknäitus toimus 2000. aastal Tallinna Linnagaleriis.

 

24.10.2008-11.01.2009 „Pagulased. Lili Kaelase päradus”
2007. aastal meie seast lahkunud arheoloog ja etnograaf Lili Kaelas-Nyström elas suurema osa oma elust Rootsis, kuhu ta 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest pages.
Lili Kaelase sooviks oli osa oma kodus olevatest kunstiteostest pärandada Eesti muuseumidele ja nii jõudsidki tänavu oktoobris Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse mitmed märkimisväärsed teosed, millest valikut saab sellel näitusel näha.
Mõnelgi Lili Kaelase kodus asunud teosel oli kirev ja keerukas saatus, nii rändas Ernst Jõesaare kavandatud suur põrandavaip (1938) koos omanikuga kodumaalt võõrsile. Värvikas piltvaip kujutab eestlaste kahte rikkust – maad ja merd – mis siinseid inimesi ikka toitnud on, stiliseeritud figuuridega ühendab autor muusika ja teatri kujundid, vihjamaks töö kõrval ka kunstitegemisele. Arvatavasti kooti kavand vaibaks Tartu Naisühingu Kutsekoolis. Kahjuks ei ole meil teada, kas Ernst Jõesaar on rohkemgi vaipu kavandanud. Kahtlemata on tegu väga unikaalse tööga, mis on väärtuslikuks täienduseks meie väga napi sõjaeelse vaibakunsti näidetele. Ka Ernst Jõesaar põgenes 1944. aastal Rootsi.
Lili Kaelas ei sidunud end mingi kindla kollektsioneerimisalaga, tema tegevuse sihiks oli kunsti ja elu ühte siduda, luua mugav kodu. Elitaarset, ent mugavat mööblit pakkus Rootsi modernismiikoon Josef Frank, ses mõttes Jõesaare ja Kaelase saatusekaaslane, et pidi juba 1933. aastal oma Viini kodu maha jätma üha kasvava antisemitismi tõttu. Näha saab Franki unikaalse mööblieseme, laekakapi ( 1930. aastate lõpp) eksemplari, mida tuntakse „National Museum cabinet“ nime all. Nimi pärineb 1952. aastast, kui Rootsi Rahvusmuuseum omandas kapi muuseumis korraldatud kunstniku näituselt. Lisaks on väljas Josef Franki kavandatud teisigi mööbliesemeid ja lampe, mida tootis Rootsi mainekas sisustusfirma Svenskt Tenn. Firma asutas Estrid Erikson 1924. aastal ning Frank töötas selles peadisainerina 30 aastat.