Avatud K-P 11.00-18.00 / Lai 17, 10133 Tallinn

AjaluguArhiivkoguDisaini- ja mööblikoguEhte- ja metallikoguKeraamika- ja portselanikoguKlaasikoguNahakunsti koguTekstiilikoguKogude täiendamineKogude kasutamineRaamatukoguKoostöövõimalusedPõhimäärusICOM-i muuseumide eetikakoodeks

Ajalugu



Hoone

Tarbekunsti- ja Disainimuuseum asub endises aidas, mida vanasti kutsuti linna viljalaoks. Kolmekorruselise aida ehitamist alustati 1683. aastal, tõenäoliselt sai hoone valmis (ehitusmeistri nimi pole kahjuks teada) enne 1695. aastat. Põhiplaanilt on ehitis veidi ebakorrapärane ristkülik. Fassaad avaneb õuele, tänava- ja õuesein on peaaegu ühesugused. Tänava poole jääb 36 – 36,8 meetrit pikk külgsein, mitte kitsuke 16,7-meetrine otsasein nagu tollal tavaks. Baroki sümmeetrianõudele vastavalt on kõik avad ehk portaalid, kaubaluugid ja aknad rühmitatud seitsmele teljele. Arhitektuuriga kooskõlas on lakooniline ja toekas interjöör, kus domineerivad massiivsed ristkülikukujulised piilarid, mis jaotavad kõik kolm korrust kaheks lööviks. Mõningad ümberehitused tehti aastail 1823-1824 kubermanguarhitekt J. D. Bantelmanni projekti järgi.
1970. aastatel restaureeriti hoone arhitekt Aala Buldase projekti alusel ja kohandati tarbekunstimuuseumiks. Muuseumi esimese ekspositsiooni kujunduse, valgustus- ja eksponeerimissüsteemi kavandas sisearhitekt Mait Summatavet. 

Ajalugu
Erialamuuseumi asutamise mõte hakkas idanema koos tarbekunsti kujunemisega eesti kultuuri visiitkaardiks 1950. aastate teisel poolel. Institutsioonile pandi alus 24. novembril 1971. aastal ja Tarbekunstimuuseum avati 18. juulil 1980. aastal Eesti Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina.
2004. aasta 1. veebruaril sai Tarbekunstimuuseumist Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, mis tegutseb iseseisva riigimuuseumina EV Kultuuriministeeriumi haldusalas. 

Kogud
1919. aastal asutatud kunstimuuseumile kuulus ka tarbekunstikogu. Lisaks Lääne-Euroopa tarbekunstile oli muuseumisse koondatud eesti tarbekunstnike loomingut, peamiselt keraamikat, nahkehistöid ja vaipu. Teise maailmasõja ajal hävis palju eesti tarbekunsti. Aktiivne ja süstemaatiline eesti tarbekunsti kogumine algas uuesti 1950. aastate keskel. 2000. aastal alustati disainikogu loomist, et talletada eesti tootekujunduse näidiseid, aga ka disainerite unikaalloomingut. Väliskunsti Muuseumi avamisega 2000. aastal Kadrioru lossis anti sellele üle välistarbekunsti kogu. 

Muuseumi kogu on kujunenud riiklike ostude ja annetuste alusel. Kogu komplekteerimise protsess on keerukas ja pikaajaline, mistõttu on paratamatud mõningased puudujäägid, mida on küll püütud hiljem korvata. 1990. aastatest täiendab muuseum oma kogusid iseseisvalt muusemi ostukomisjoni otsuste põhjal. Ajavahemikus 1995–2003 on kogu täienenud Eesti Kultuurkapitali finantseerimisel nüüdiskunstiga. 

Muuseumil on tekstiili-, keraamika-, portselani-, naha-, klaasi-, ehte-, metalli-, mööbli- ja disainikollektsioon, kokku üle 13 000 museaali. Esemekogu kõrval on foto-, negatiivi- ja slaidikogu ning arhiiv. Muuseumi kollektsioon on kõige väärtuslikum ja suurem Eesti professionaalse tarbekunsti ja disaini kogu. 

Ekspositsioon
Eesti tarbekunsti ajalugu vahendava püsiekspositsiooni kõrval alustati 1982. aastal süstemaatilise näitusetegevusega. Paarikümne aasta jooksul on korraldatud üle 100 eesti tarbekunsti ja disaini temaatilise, retrospektiivse ja isiknäituse. 1984. aastast peale on muuseum teiste maade kultuuriväärtusi vahendanud üle 50 korra. Eesti tarbekunsti tutvustamine välismaal sai alguse 1989. aastal. 1997. aastast on muuseum korraldanud koos MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendusega rahvusvahelisi tarbekunstitriennaale.